Oma lollus ju...
Täitsa arusaamatu vend, no mida kuradit sa siis pillud pead ja *****t!.. Loodetavasti oled edaspidi teistele vähem ohtlik. Minul sust küll kahju pole ja ma ei mõista, milleks üldse selline teema: "hullemad kukkumised" siin...
Minu kõige hullem kukkumine oli praktiliselt seisupealt. Leidsin heinamaal u 2m sügavuse ja paarikümnemeetri pikkuse paemurruaugu, ja loomulikult ei suutnud panna vastu kiusatusele sinna hooga "sisselennata". Mõeldud=tehtud. Aga juba all olles tekkis teine probleem, kuidas sealt välja saab. Nimelt oli see augu teine külg, kustkaudu vanasti hobustega kivid väljaveeti, muutunud kolhoosi ajal kohaks, kuhu toodi traktoritega põllult ärakorjatud munakivid. Ning ega nii kõrgest püstloodis seinast ikka üles ka ei sõida (Jawa). Leidsin siiski sellise kitsa riba seina ääres, midamööda endalegi imestuseks sealt august välja sain sõidetud. Loomulikult peatusin peale seda keerulist ülesannet üleval auguserval - huh, hakkama sain! Aga olin veel nii noor tatikas, et jalad ulatusid napilt maha. Vasakult poolt millegipärast ei ulatunud... kuna seal oli ju see auk:) Nii see ratas sinnapoole kalduma hakkaski. Ainus lahendus näis see, et hüppasin ise sinna alla auku ratta seljast, ratast endast eemale tõugates, et ehk ratas kükub ümber teisele poole. Järgmine hetk lebasin juba seal all kivide vahel, kuid Jawa ikka seisab püsti, ja hakkab seejärel ikkagi augu suunas kalduma. Tõmbasin ruttu jalad alt ära, et mulle otsa ei kukuks. Siis vaatasin seda Päikese käes säravat kroomi, mida isa hoolega poleerinud ja hooldanud, ning mõtlesin, mida ma vabanduseks ütlen, et salaja ratta võtsin... ning panin jalad alla tagasi. Ratta vigastusteks jäi imetillukene mõlk, minu vigastuseks reieluu:)
Sellist juhti kes mootorrattal kukkunud ei oleks, pole. Kukkumist tuleb harjutada ja teha seda ohutult, vajadusel hullema ärahoidmiseks ka esile kutsuda, põhireegel on muidugi juht ja mootorratas eri suundades ja korralikus turvavarustuses - liikluses leidub üsna palju neid, kes sõidavad palja pea ja teesärgi väel.
Tõhusad ja soodsad abilised on ka külje ja tagaloogad, neid peaks iga korralik keevitaja valmistama oskama.
Kuidas pole!?
Viis hooaega (lumest-lumeni)sõitmist ja pole kordagi kukkunud. Või polegi ma siis ikka veel "juht"?! Viimane sõit oli eile läbi Tartu linna. Olin hommikul tsikliga tööle tulnud, sest külmunud niiskus tänavatel polnud piisavalt libe, et sõitmisest loobuda. Õhtul koju minnes olid aga teadagi mis ilma- ja teeolud...
Kas nüüd kukkumist tuleks harjutada.... aaga arvan, et sõitmist peaks kindlasti harjutama. Kogemused loevad! Oma esimesel sõiduaastal ma selliste ilmastikuoludega poleks tsikliga liiklusse trügida riskinud.
TO "to Kärss": valus oli tõesti:D Aga ma olin kivide vahel, mitte siledal pinnal. St see mis jäi kivide ja tsikli vahele, läks puru, muu jäi terveks (sinikad kukkumisest). Auk oli 2m (st hüpe), kohast kus ise alla kukkusin ja tsikkel otsa oli vähem, u 1.5m. Masinaks vana Jawa 350 (kumerate porilaudadega, millel kogu paagi külg kroomitud, originaalis vist aint tumepunast värvi). Tsikli ostiks hiljem uunikumiks keegi soomlane...
pole hullu ma panin minskiga lahtise killustiku pealt puusse oli(mokk lõhki ,hambad lahti ,igemed räbaled)4 õmblust ja weits ei saanud süüa algyl aga sellega harjus ära nüüd sikkel putsis wot nii...!!!
Kuni 1969 aastani olid vanade Jawade paagid üleni kroomitud ja keskelt punaseks värvitud. Alates tollest aastast oli terve paak punane ja kroomitud küljed käisid kruvidega peale.
sõidtsin oma Aprilia RSV 1000 R Factory-ga (link: http://www.aprilia.ee/ ) nii umbes 270km/h kui üks bentsiini tünniga reka mulle sisse pani. ma lendasin esiklaasi aga minu Aprilia RSV 1000 R Factory plahvatas ja suur bentsiini tünn ka.õnneks rekajuht lasi käru autoküljest lahti ja jäime ellu, kuid rekajuht minestas ja ta pani 150ga puusse ma olin ülakehaga, kuid sain ikkagi piki vahtimist suure katkiläinud oksaga. pilt(kerige natuke allapoole): http://www.rotten.com/FAQ/ .
Käisin krossikaga karjääris. cz 125, oli ilusti korda tehtud mul ja liikus mõnusalt. Avastasin enda jaoks seal ühe hüppevõimaluse ning proovisin siis ka hüpata. Esimesed kolm hüpet suht väikese hooga tulid ilusti välja. No proovime siis suurema hooga kah ! Hüppesse, tasakaal kaldus esirattale, sadulast viskas üles ja nii ma siis lendasin peaga otse kruusa-auku nii-et silme eest sädemeid lõi :D Hüpe oli ca 15 meetrit pikk :D
Lasin Kaubamaja ees tagarattasse ja äkki vaatasin, et autode rivi ees. Lasin siis esiratta maha aga enne kui ratas maad puudutas vajutasin esipidurit ja tsikkel libises alt ära.
Edasi ma suurt midagi ei tea....mäletan, et lohisesin maas ja siis äkki tugev müks ja lamasin autode vahel. Sõber, kes taga sõitis, rääkis pärast, et tsikkel oli lennanud vastu Mersut, siis üle minu (lamasin autode vahel), edasi vastu Civicut, siis vastu Prelude-i ja lõpuks kõksas ka vastu mingit Bemmi.
Kokkuvõtteks: mahakantud GSX R-600 K3, kaks nädalat magamatta öid ja värinaid ja tuksis suvi. Isegi läks hästi...edaspidi võtan vähe rahulikumalt :)
ükskord laulupeol (aasta oli vist 2003?) tahtsin atv-ga sõitmist proovida ja kuna varem olin sõitnud mõned korrad siis mõtlesin et oskan küll. andsin sajaka ja tahtsin mingi 20-30 min sõita. tegelikult juhtus nii: hakkasin sõitma ja andsin kõvasti gaasi. tuli esimene kurv- u-kurv. enne kurvi andsin natuke gaasi ja tahtsin pidurdada kuid avastasin et pidurid ei tööta! hakkasin siis keerama aga enam ei jõudnud- kurv oli liiga järsk. atv hakkas ühe külje peal sõitma ja käis ümber, lisaks sõitis vastu raja piirdeposti ka. mul jäi jalg atv alla ja ma ei saanud seda enam välja. laenutaja tuli ja aitas atv jala pealt ära. oli teine päris vihane, kuid andis raha tagasi mulle. kusjuures see toimus esimeses kurvis! vigastused: jalg läks üleni tumesiniseks ja valus oli ka aga murtud luid ei olnud. lonkasin tükk aega. kiiruse ja kiirenduse põhjal arvan et see atv oli umbes 250cc mootoriga. nii et see oli päris õnnelik õnnetus.
Honda streetfighteriga 140km/h pealt kukkusin...:) Teksad põlesid naha sisse, kiiver oli täitsa puru (aga pea täiesti terve) Rukka sõidutagi sai kah kõvasti kõrvetada. Aga muidu murdisn ainult sõrmeluu, ei midagi muud. Enne seda olin 210km/h just sõitnud ja "igaks juhuks" võtsin hoogu maha, et kummid suht kulunud ja ei tea mis kurvist vastu tuleb. Ja siis rekast sain napilt mööda, aga ega mäletagi, miks kukkusin...lihtsalt nägin ainult maad ja taevast. Õnneks lendasin põllu peale...
kukkusin/lendasin auto külje aknast 1,5a tagasi 180km/h välja(üle kuudi mitu korda käies),tagajärg:üks selgroo lüli sodi ja teisel tükid küljest ära,op kestis 5h.2 kuud olin nagu liikumisvõimetu,a nüüd kõik korras kusemisega on nats raskusi,2 titaan plaati on seljas 6 kruviga kinni.hea et sõbrad terveks jäid(kerged kriimud)-muidu istuks siiamaani kinni vist.2,5 promilli ka muidugi.kerge õppetund :)
sõitsin siis mina 2002 aastal oma uhiuue bike, kulgesin mõnusalt, kiirendades, pidurdades, kord tagarattal kiirendades, siis jälle esirattal pidurdades...Siis mõtlesin, et prooviks lõppkiirust, ajasin oma kallikese pöördesse, kiirus oli juba 270km/h, kui minu ees oli järsku vana ca `74 aasta Ziguli, kuna uuesti ei raatsinud kiirust üles ajama hakata, siis läksin koheselt mõõdasõidule! Ohh, häda, vastu aga tuli Pontiac Firebird! Kergitasin esiratast, kasutasin Firebird madalat esiosa, kui trampliini ja lendasin temast suure lennuga üle! Kõrgel õhus olles mõtlesin, ohh milline kaunis vaade, eestimaa on ikka ilus küll oma puutumatu loodusega. Mõne aja pärast märkasin, et kiirus kaob ja hakkan kõrgust kaotama, sirutasin käed laiali, kasutasin tõusvaid õhuvoolusid ja planeerisin aeglaselt ja ettevaatlikult maapinna suunas. Maandumine läks õnnelikult, sain kergest kontakti asfaldiga, vähendasin kiirust ja jäin uhkelt teepervale seisma. Mütaki! KOLKS! Kärrr-kärr, PRÖMMM! Aeglane Ziguli juht kupatas 70km/h rauas minust üle, lohisesin tema auto all paarkümmend meetrit (jalg jäi summuti taha kinni) ja lõpetasin teadvuse kaotusega. Igatahes, kui silmad lahti lõin siis nägin, et mu kallis bike on sodi, mis sodi. Ise lamasin jube kiirabi kanderaamil ja jäin haiglasse 8 kuuks, kuna kõik mu ca 250 luud olid katki, lisaks palju marrastusi ja rebendeid...
Sõitsin rolleriga, libe kruus, tuli kurv.
Ja keegi oli kurvi piireks mingid suured kivid teinud, kruus libises ja jalg jäi rollu ja kivi vahele. Õnneks ainyult väike põrutus.
Mina kukkusin Tuula200 ga kummuli liiva peal. Hakkas 2 käiguga vibama-üritasin hoogu maha saada aga enne läks külili. Vigastusi polnud ainult liiva hammaste vahel. Kiirus oli mingi 10-15km/h.
minu hullem kukkumine olu umbes 6 aastat tagasi iz 350 millel korv küljes, rallitasin metsavahel ning ühel hetkel jäi kaas peale ja ees oli järsk kurv paremale ning sealt ma otse paningi. hetgepärast avastasin ennas põõsastikust parem jalg masina all kinni kuid suutsin sealt välja rabeleda peale jalaluu oli kõik ok.
Selline lugu. 80 lõpus tahtsime sõbraga kinno minna ja ma kiirustasin oma JAWAga koju raha järele. Tallinnas Raudtee tänaval on 90 kraadine kurv. Üritasin seda kiirelt läbida aga seal oli liiva maas ja ma panin külje maha ja lendasin vastu äärekivi, mis omakorda viskas ratta ja minu teisele poole kõnniteed. Seal ma siis lamasin-hing kukkumisest kinni, kui korraga peatus mu kõrval kollane linnaliini Ikarus ja bussijuht pistis pea aknast välja ja ütles: Tak tibee i naadu, Bljatt!!! Ja sõitis minema... Seda ma ei mäleta kas sel korral kinno ka jõudsime aga "kollane Ikarus" jääb igavesti meelde :)
aasta oli vist 92, olin 13 vana, soitsin siis vana minsk 125-ga metsavahel. ysna lauges kurvis lihtsalt millegip2rast s6itsin otse 2m sygavusse kraavi. kiirus oli mingi 50-70 vast.
vaatasin siis ringi, ratas oli ilusti yhes kraavi perves, mina teises. kraavis oli vist ka tehtud lepav6sa puhastust. l6puks ainuke vigastus oli hasti suur verevalum parema reie peal, sellega k2isin paar kord arsti juures systlaga verd v2lja tirimas. rattal oli esihark k6ver.
2004 aastal ma suutsin umbes sarnast trikki korrata jalgrattaga. hasti purjus peaga [yldislet ma pole selline inimene kes purjuspaega v2ga lollusi kipuks tegema] s6itsin suve88sel asfaltteel suht kiiresti ja tahtsin endaarust vist teeservast-teeserva vingerdada, yhelhetkel olin maas, ratas k6ver jne... vigastused - j2llega parema reie peal suur verevalum :), rattal oli esiratas pisut 8-s ja hark natuke k6ver.
kunagi oli mul minimopeed ja nagu neil ikka kombeks ega ta käima kunagi minna ei tahtnud. ükskord kui jälle joppas sain ta ikka käima joostud ja rõõmu oli kui palju... turtsus ja jamas ta sõidu ajal ja madalatel pööretel tahstis ära surra.. nii siis saigi täiega kurvi lennatud,et ikka rõõm otsa ei saaks ja pill ikka edasi käiks aga läks natuke nihu..
kui mind traumapunktist kipsis jala ja 4 õmblusega koju lasti polnudki väga hull aga hulluks läks siis kui jalg mädanema läks sest oli ju see jube AUGUST
nüüd aga kõik ok ja suureks kasvanud ja juba bike ostu mõtted
minu kõige suure äpartus oli siis kui olin veel väike marakrat. isa oli endale soetanud nooruses yhe võrri ja yhel päeval otsustas selle siis mulle anda. ega sellel muidu palju vigu ei olnud kui ainut see et tal olid:
1. kõik kummid tyhjad ex aeg oli oma töö teinud.(aga hea seegi et need tyhjad olid võttis võrril hoogu maha).
2. gaas oli kogu aeg põhjas (ex sellegile oli aeg oma töö teinud ja isa noorem vend väiksena)
3. polnud sidurid:D(see tross ka puudus)
4. pidruritest rääkimatta see laks kohe katki.
selle tappa riista ainuge võimalus seisma jääda oli see et isa pyydis mu kogu see aeg kinni. algu ta veel sai mind kätta aga pärast läks juba jamaks mulle tekkisid kogemused kuidas kurve võtta ja seda suurema hoo see masin sisse võttis.
kui ma olin juba maitse suhu saanud siis ma sõitsin kodust kõik bensiini maha. ja nii saigi masinnasse jälle natuke tankida. ma siis lykkasin taa käima ja oh imet ei jõudnud enam peale hyppata ning nii ma siis jooksin masina kõrval koos masinaga kahe puu vahele. masin jäi ilusasti sinna püsti aga mina lendasin matsust (õnneks puust mööda) kuskil meetri kaugusele.
kymne aastasele poisile oli see kogemus missugune.
sõber sai ainult selle masinaga ennast yhe korra korralikult ärapraadida. ta lykkas selle käima ja hyppas sinna peale nagu filmides kaskatöörid hobustele suure kaarega. ainult et võrr viskas ta sama suure kaarega ylesse tagasi ja ta maandus täpselt palja jalaga kuuma mootori peale:(
Mul läks suht ****sti. Enduroga kruusateel kurvi minnes, kiirusel ca 80km/h lihtsalt ei andnud keerata, tsikkelt tahtis küllili vajuda, ning mul ei jäänd muud üle kui sõita otse mis lõppes halvasti. Kruusatee äär on nagu kõnnitee äärgi umbes 30 cm kõrgune. Sinna sisse põrutades lendasin tsikli seljast ära, mingi 1,5 meetri sügavusse kraavi, ning tsikkel(ligi 200kg) tuli täie lauluga selga. Selle laxu tagajärjel jäin "magama" uni kestis umbes 9h kui mingi tüüp mu sealt teeäärsest kraavi võsast leidis. Tsiklil peale gondlite ei juhtund midagi, kui mina passisin 2 nädalat haiglas- õlg paigast ära ja siis veel 20 õmblust. Kiiver läks peas lõhki ja pea sai ka vähe viga.
