kõik paagid tuleb panna vastavat vedelikku täis, et vältida vee kondenseerumist paaki, kindlalt tuleks aku maha võtta ja täis laadida ja tsikkel korralikult ära pesta ja vahatada, see peaks piisav olema
A.Palu
Sõiduki konserveerimine
Enamik mootorrattureid lõpetavad sõitmise talve tuleku!, jättes masina seisma järgmise hooajani. Kes tahab aga kevadel minna garaaži või kuuri, kus seisis ta masin, ja kõhe alustada sõitu, peab selleks hoolikalt ette valmistuma.
Esmane mure on muidugi sobiva hoiukoha leidmine, Ideaalne hoiukoht on soe ja kuiv garaaž. Kahjuks on sel¬lise omanikke vähe ja enamasti tuleb leppida kuuri vius. kütmata ruumiga. Mistahes hoiuruumis tuleb aga raken¬dada abinõusid korrosiooni tõkestamiseks, s. o. masin kon-serveerida. Korrosioon ei ohusta üksnes mootorratta välis-pindasid vöid ka mootori vastutusrikkaid sisemisi tööpindu. Erinevad ju talvel mootorratast ümbritseva õhu tempera¬tuurid üksteisest suuresti, eriti öö ja päeva omad. Sisse-ja väljalaskekanalite kaudu tungib silindrisse niiske õhk. Seal õhu veeaur kondenseerub külmade detailide pindadel ja need kattuvad veetilkadega.
18*
Enne konserveeriinisele asumist tuleb masin kõigepealt hoolikalt puhtaks pesta ja kuivatada. Suruveejoaga pese¬misel tuleb jälgida, et vesi ei satuks karburaatorisse ja summutisse, kust ta võib edasi tungida karterisse ning põh¬justada seal raam- ja kepsulaagrite korrodeerumist. Samuti tuleb hoiduda veejoa suunamisest elektriseadmetele.,
Kui pesemisel-puhastamisel avastati rikkeid, tuleb need kõhe kõrvaldada, sest hiljem võidakse need unustada.
Konserveerimist tuleb alustada mootorist. Selle sisepin¬dade konserveerimine on lihtsam kahetaktilisel mootoril; millesse antakse bensiini ja õli segu. Konserveerimiseks käivitatakse mootor ja soojendatakse seda väikestel pöö¬retel kuni normaalse töötemperatuurini. Seda on hea teha kõhe pärast pesemist, sest siis aurub hõlpsasti mootori välispindadele ja karterisse sattunud vesi. Mootori sisepin¬dade konserveerimiseks võetakse õhupuhasti karburaatori küljest lahti ja pritsitakse töötava mootori puhul karbu-raatorisse väikeste annustena umbes 0,2 l õli. Mootori sise¬pindade kattumist õliga märgib tihe suits summutist. Et mootor seejuures ei seiskuks süüteküünla õlitumise tõttu, tuleb hoida vähimatest veidi suuremaid pöördeid. Pärast mootori seiskamist kallatakse silindriseinte täiendavaks õli-tamiseks läbi küünlaava silindrisse 10 ... 20 cm3 õli. Et õli kataks silindri kogu peegelpinna ühtlaselt, pööratakse pedaaliga väntvõlli. Kolb tuleb seisata poolel käigul, et ta kataks välja- ja ülevoolukanalite suudmed. Et niiske õhk ei satuks karterisse sissevoolukanali kaudu, topitakse karbu¬raatori suue kinni õlisse kastetud kaltsuga.
Neljataktilise mootori puhul tuleb enne talvekorterisse panekut vahetada karteris õli. Töötanud õli sisaldab tahma-osakesi, tolmu ja metalli kulumise jäätmeid, mis ajapikku settivad ja kleepuvad õli vaikainete toimel kanaliseintele ning vähendavad sellega läbivooluavasid. Pärast õli vahe¬tamist käivitatakse mootor paariks minutiks, et kõik kaiia-lid täituksid värske õliga. Mootor seisatakse mitte süüte väljalülitamisega nagu harilikult, vaid bensiini juurdevoolu sulgemisega. Nii ei pese bensiin silindriseintelt õli maha. Seejärel kallatakse silindrisse, nagu kahetaktiliselgi moo¬toril, veidi õli. Kolb aga seisatakse asendis, mil klapid on suletud.
Masina kroomitud detailid kaetakse kaitsemäärde või lakiga, nende puudumisel aga lihtsalt mootoriõliga. Soli-dool ei kõlba, kuna ta seguneb veega. Määrdega kaetakse kõik poltide ja kruvide pead, mutrid ning teised värvimata detailid. Muidugi tuleb eelnevalt neilt kõrvaldada rooste-plekid. Värvkate säilib paremini, kui see puhastada ja pärast katta kaitsevahaga. Kõik liigendid täidetakse pritsi abil värske määrdega, et niiskus ei kahjustaks nende töö¬pindu. Samuti ei tohi unustada täita trossi ümbriseid õliga.
Vaatamata selle töö mahukusele, tuleb maha võtta pea¬ülekande kett, hoolikalt puhtaks pesta ja vastavas määrdes läbi keeta ning seejärel uuesti paigaldada. Seega kaitseme keti lülisid rooste eest ja ühtlasi võime kevadel mureta alustada sõitu.
Paak tuleb bensiiniga täita ääreni.
Rehvid ja vedrud tuleb vabastada koormusest. Selleks tõstetakse masin tugihargile või parem vastavale alusele ning viiakse õhurõhk rehvides 0,5 kgf/cm2-ni. Mingil juhul ei tohi rattad toetuda tühjadele rehvidele.
Aku võetakse masinalt maha.
Kurinahk terve päeva nuputasin kuda Bikel vabastada vedrud koormusest kuradi kohast seda üles tõsta nii et kondlit ei lõhu võimatu,ainus võimalus köiega lenksust ja sadulaalusest raamist lae alla vinnata,mingi kroomimees vist õppetab siin.
Tekst on kirjutatud ajastul, kui sõna sõnad "baik" ja "gondlid" olid veel eesti tsikli-keeles tundmatud. Hoolimata tehnika arengust on põhitõed läbi aastakümnete jäänud muutumatuks. Kõik loetletud tegevused on soovituslikud ja iga tsiklomanik käitub ikkagi oma mõistuse- ja südametunnistuse- ja viitsimise järgi.
Probleemist gondlite lõhkumisega ei saa lihtsalt aru. Talvekorterisse jätmine algab ennekõikke tsikli puhastamisest ja selleks olen oma rattal alati gondlid maha kruvinud. Töö ON TÜHINE ja paljud puhastamist-õlitamist-reguleerimist-kontrollimist ja konserveerimist vajavad värgid just gondlite varjus ongi. Mina ei pääse isegi akule teisiti ligi, kui küljegondlit maha ei võta. Nii et mis mure sul nende kondlite ettejäämisega ratast üles tõstes on - ma lihtsalt ei saa aru. Pseudoprobleem ju! Kui oled jätnud kõik muu tegemata, siis pole ka vedrudele puhkust anmisel ja rehvirõhu vähendamisel mingit tähtsust ju...
Või ajad üles lihtsalt madalalaubalist kiunu teemal "kroomivennad versus baigivennad" ???
******** uuekooli jumbu, ega tsiklil pole ja nelja ratast ka ju, mis siis, et vähem kaalub (või sinu omal on vä? - s.t. kui lon ainult lastekätu soad sul)
